Teisest sambast lahkumise tähtaja lähenedes lukustasid kõrvu pensionireformi kriitikute hüüded, nagu oleks inimeste usaldamine oma raha üle ise otsustama riigi poolt vastutustundetu. Samas on 1. aprilli seisuga senisest kohustuslikust kogumispensionist loobumiseks soovi avaldanud vaid 17 protsenti pensionikogujatest, seega pole hädakuulutajate poolt manatud teise samba massilist tühjaksjooksmist toimunud. Küllap lisandub sambast lahkujaid tasapisi veel, aga kindlasti jääb paremaid tulemusi näitavatele fondidele oma koht finantsmaastikul alles.  Fondidele, kes hästi hakkama ei saa, on toimuv hea väljakutse püüda olla edaspidi tublim.  Seega hakkab pensionifondide suhtes toimima käsumajanduse asemel turumajandus, järelikult turg terveneb ja korrastub.

 

Pensionireform ei ole pelgalt finantsküsimus, vaid paljusid kihte kajastav lakmuspaber riigi ja õiguskultuuri arengutele. Igas ühiskonnas on igal ajal ja alati olnud mingi hulk inimesi, kes vajab toimetulekuks ülejäänute toetust ja seda neile ka pakutakse. Riik ei peaks piirama ühegi inimese õigust olla rumal ja teha halbu valikuid. Enamgi veel ei tohi riik mõne üksiku rumala pärast piirata nutikate inimeste vabadust teha tarku ja mõistlike otsuseid. Kuigi väike osa ühiskonnast võib-olla tõesti ei suuda teha mõistlikke finantsotsuseid, ei tohi sellevõrra kehvemasse seisu panna kõiki neid tublisid ja tarku, kes oskavad.

 

Eesti on vabadusele rajatud demokraatlik riik, mille üheks põhialuseks on üksikisiku õigus vabale eneseteostusele. Meie õiguskord on viimased paarkümmend aastat liikunud ülereguleerimise ja üksikisiku elukorraldusse sekkumise suurendamise suunas. See ei ole ainult Eesti fenomen, vaid iseloomustab suuremat osa tänasest Euroopast. Mida enam regulatsioone ja sekkumist, seda vähem vabadust. Äsjane pensionisamba vabaks laskmine oli nagu sõõm värsket õhku  vabaduste suurendamise suunas.

Oleme vaba riigina läbi teinud mitu olulist arenguetappi. 1990. aastad olid värskes Põhiseaduses nimetatud vabaduste rakendamise aeg, paraku kuskil aastatuhande vahetuse järgselt toimus märkamatult paradigma muutus. Täna purjetame  vastassuunas, vabadusi jääb vähemaks, kohustusi ja regulatsioone tuleb üha juurde.

 

Pensionireform on kõigi aegade üks läbi arutatuim teema

 Teisest pensionisambast lahkujaid on tänaseks kogunenud juba üle 100 000 ning arvatakse, et aja jooksul võib nende arv kasvada kuni 200 000-ni.  Selles valguses on pankade ja finantsasutuste esindajad siin-seal väljendanud muret, nagu poleks teisest sambast lahkumise riske inimestele piisavalt selgitatud. Väljendatakse muret, et pensionisammastele rajatud süsteem kui tervik võib kannatada. Ometi on see üks läbiarutatumaid teemasid üldse. Paradoksaalselt on palju vähem räägitud teise sambasse jäämise riskidest. Näiteks on meeletu rahatrüki olukorras tõenäoline raha väärtuse langus, mis võib mõjutada just riikide võlakirjadesse investeerivates fondides raha hoidvaid tulevasi pensionäre.

Jah, vabaduste suurenemisega kaasneb ka oht eksida, nii on see kõigi vabadustega. Mingi väike osa ühiskonnast on alati ja igal ajal vastutustundetud. Rumalad viivad kogu oma raha kõrtsi, kasiinosse või kaevavad koos kass Basilioga lollidemaa põllule kasvama – käehoid neid ei aita. Juba pärisorjuse kaotamisest on Eestis tavaks, et iga vald toidab oma sandid ise, see on nii ka edaspidi. Need mehed, kes poe taga juba hommikul plastpudelist odavat õlut joovad, on ikka samad, sõltumata sammastest ja isegi riigikorrast. Muide, Riigikohtu põhiargumendiks, miks loeti reform põhiseadusega kooskõlas olevaks, oligi asjaolu, et kohtunikud ei näinud samba kaotamisest tekkivat tõsiseltvõetavat vaesusriski.

Lisaks leidis Eesti Pensionäride Ühenduste Liit, kellelt Riigikohus samuti arvamust küsis, et pensionireformi seadus on põhiseadusega kooskõlas. Pensionärid vastasid Riigikohtule, et reform kõrvaldab senised riived lepinguvabadusele, ebaõiglased tüüptingimused (st tagab tarbijaõigused) ja lõpetab ebaseadusliku riigiabi krediidiasutustele / https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=5-20-3/43 / . Kas aitame tublide timurlaste kombel pensionärid üle tänava, mis siis, et aidatavad ei taha aitamist?

Inimese vabaduste hulka kuulub vabadus teha vigu. Vabadus olla loll, antagu mulle andeks. Kui inimene siiralt soovib oma raha ära laristada, peab tal olema see võimalus. See on tema enda raha! Nende mentaliteeti ega käitumist ei muuda kuidagi see, kas teine sammas on vabatahtlik või mitte. Muidugi oleks oht investeerimisel puusse panna kohe likvideeritud, kui inimestelt raha üldse ära võtta. Ma ei ole pensionifondide vastane, kindlasti on neil oma koht, küll aga olen vastu inimeste lollideks pidamisele.

 

On rida pensionisambaid, millest halvemat investeeringut on raske teha – isegi kui kõvasti pingutada

Viimati Eesti Ekspressis teemat lahanud hea ametivend, vandeadvokaat ja FinanceEstonia juhatuse liige Raino Paron arvas, et Eesti inimesed on lihtsalt liiga harimatud, et oma rahaga midagi mõistlikku peale hakata. Tõsi, eestlaste rahatarkuse kasvatamine on kindlasti oluline ning olen Paroniga päri, et gümnaasiumis peaks õpetama ka finantstarkusi. Aga miks asuda inimeste harimise asemel neilt raha käest võtma ehk teovõimet piirama nagu süüdimatutel?

Mitmete Eesti pensionisammastest halvemat investeeringut on raske välja mõelda. Praegu raporteeritakse võidukalt fondide supertulemustest viimase aasta kohta, aga see on sama, mis pikaajalise keskmise aastatemperatuuri järeldamine juulikuu põhjal. Küllap on viimase aasta-paari heades tulemustes väga suur osa ka pensionireformil, mis sundis fonde jalgu kõhu alt välja võtma.

Indrek Neiveltil on õigus, et meie fondide valitsemistasud on Euroopa kõrgeimad ja samas tootlused kaks korda viletsamad kui Euroopa tublimatel fondidel. / https://raha.geenius.ee/rubriik/uudis/indrek-neivelt-pensionifondide-tootlus-on-ikka-kaks-korda-vaiksem-kui-voiks/ . Vaadates Eesti pensionifondide 15 aasta tootlust on see keskmiselt 2-3% aastas. Õudne, see on ju veelgi vähem, kui inflatsioon ära sööb! Tõsi, tipus on kaks fondi, mille pikaajaline keskmine on ligi 5% ja lõpus tilpnemas kahe tubli Rootsi panga fondid 1-1,5%-ga! /https://www.lhv.ee/et/pension/ii?gclid=CjwKCAjwgOGCBhAlEiwA7FUXkhw2ml27fN07c6kmXR7GjigvEKK_0USKLVDoYF0JSiQQ2MCME9NqcBoCcIQQAvD_BwE#allFunds /.

Seega on tõenäosus, et teadlik ja vastutustundlik inimene teeks iseseisvalt pensionifondidest halvemaid investeerimisotsuseid ja teeniks alla paari protsendi aastas, imeväike. Kindlasti mõni ostab endale kogu teise samba raha eest suurema diagonaaliga televiisori, edevama auto või kasti head veini, aga see pole argument kõigi kodanike ausalt teenitud raha ankurdamiseks pensionifondi.

Eestlane pole nii loll, kui riik arvab, et ta on. Meie haridussüsteem on täna üks maailma parimaid ja üldine toimetulekuvõime hea. Keskmisele eestlasele pole ülejõukäiv võtta Tallinna börsilt välja mõne liideraktsia hinnadünaamika ja  dividenditootlus – leiab arusaadavaid, üsna kindlaid ja läbipaistvad investeeringud. Igaüks võib ise rehkendada ja oma II samba võlakirjafondiga võrrelda. Need ja veel mõned teisedki investeerimisvõimalused on keskmisele inimesele täiesti arusaadavad.

 

Eesti majandus saab pensionireformist vaid võita

Lõviosa eestlaste pensionivaradest ei toida praegu sugugi siseriikliku majandust, vaid teenib välisturgusid. Tsiteerides veel Neiveltit: Eestist on teise pensionisamba abil välja viidud üle kolme miljardi euro ja nii on ka meie majandus hinnanguliselt umbes kümnendiku võrra väiksem https://www.err.ee/1027690/indrek-neivelt-enne-pensionireformi-tuleks-ii-samba-loomine-veaks-tunnistada. Kui võrrelda pensionisammastes asuvat koguvara Tallinna börsi turukapitaliga ja kammida avalikke aktsiaraamatuid, on selge, et  meie pensioniraha roll tänasel koduturul on imeväike. Praegu paigutavad konservatiivsemad fondid tulevaste pensionäride rahanatukese teiste riikide võlakirjadesse, teised proportsionaalselt võlakirjadesse ja suures osas välisaktsiatesse.

Kohustuslikul pensioniturul on siiani puudunud tegelik konkurents, sest targa riigi poolt määratud prisked valitsemistasud rikastasid riskivabalt fonde, kuid mitte vaest pensionikogujat. Madala tootluse all kannatab ainult see, kel tegelikult raha mängus on. Ka pensioniraha võiks hästi juhituna leida tee suurema riskiga instrumentidesse või kodumaistesse edulugudesse, olgu siis tegemist kinnisvaraarenduse või tõsiseltvõetava tulevase ükssarvikuga. Praegu näiteks töötatakse Tartus välja koroonaviiruse ravimit, kuid arendus ei leia rahastust – mis Eesti majandusse investeerimisest me sellisel juhul räägime?

Pigem jõuab koroonakriisist räsitud kodumaist majandusruumi ergutama raha, mis sammastest välja võetakse, kui see, mis sinna jäetakse. Juba on selge, et arvestatav osa vabanevast rahast jõuab kinnisvarasektorisse, kas või eluasemelaenu sissemaksetena – eestlaste varandus kumuleerub. Analüütikud näevad juba täna märke, et kinnisvaraturg reageerib ette peatselt turule tulevale rahale ja käib ettevaatlik arutelu, kui palju võtavad Tallinna korterite hinnad lähiaastatel järele Helsinkile. Ka pensioniturg muutub vabamaks ning üha enam tekib ruumi ja kliente alternatiivsetele fondidele. Sel viisil jääb raha Eesti majandusse, mitte ei liigu siit välja.

 

Artikli autor vandeadvokaat Vahur Kivistik

Avaldatud 03.05.2021 ajalehes Eesti Ekspress https://ekspress.delfi.ee/artikkel/93300011/vabas-uhiskonnas-void-olla-nii-tark-voi-loll-kui-tahad-ja-oskad-eneseteostust-ei-tohi-piirata