Meenutame, et valitsus on oma  korraldusega Tallinnas ja Harjumaal keelanud avalike ürituste korraldamiseks siseruumides: “Siseruumides on keelatud avalikud koosolekud ja üritused, sealhulgas konverentsid, teatrietendused, kontserdid ja kinoseansid. Õues tohib avalikest üritustest ja koosolekutest osa võtta kuni kümneliikmelises rühmas ning kokku ei tohi puutuda teiste rühmadega. Avalik väliüritus peab lõppema kell 22.”

Rõhutame, et valitsus ei ole piiranguid kehtestanud kellegi kiusamiseks, vaid inimeste elude ja tervise kaitseks. Pandeemia teise laine statistika kohaselt on nii Eestis kui ka Lätis surnud koroonaviiruse tõttu mitte ainult vanemaealised, vaid ka alla 40-aasta vanuseid inimesi. Alles sel nädalal vapustas Eesti sulgpalli-ja tennisesõpru kõigest vanemas keskealise heas sportlikus vormis treeneri surm COVID-19 tagajärjel.

Mõistes kohtu soovi asjade menetlemisega kiiresti edasi liikuda, ei saa nõustuda, et sellega asetatakse ohtu menetlusosaliste elu ja tervis.

Eesti on praegu ligi 600 uue nakatunuga 14 päeva keskmisena 100 tuhande elaniku kohta Euroopa esimeses, kõrgemas pooles. Tallinnas on koos Harju- ja Ida-Virumaaga COVID-19 leviku tase veel palju kõrgem kui Eesti keskmised näitajad.

Teadlaste poolt on läbi viidud rida uuringuid, mis teaduspõhiselt üheselt tõestavad, et ainult maskide kandmisega siseruumides viirusesse nakatumist vältida ei saa, ehkki riske see mõnevõrra vähendab.

Viitamist väärib Eesti Ekspressis ilmunud  tõlkeartikkel Hispaania suurimast päevalehest El Pais, milles vahendatakse, et Colorado ülikooli teadlasterühm professor jõudis Jimeneze juhtimisel olukordi modelleerides ja teadaolevaid nakatumisjuhtumeid analüüsides järgmistele järeldustele:

1. maski kandmine siseruumides ei välista nakatumist, kuigi vähendab riske;
2. mida pikemat aega ruumis viibitakse, seda suuremaks muutub risk;
3. rääkimine aitab kaasa viiruseosakeste sidumisele aerosoolidega ja suurendab nõnda nakatumise riski ka pikemate vahemaade taha, laulukoori näite puhul nakatus isik 14 meetri kaugusel.

Meenutame äsjast riigikogu nakatumiskollet – saadikud ja ametnikud nakatusid vaatamata korrektsele maskide kandmisele. Paraku kehtib nakatumise puhul omamoodi surmaloterii, kus igast kümnest vanemast kui keskealisest nakatunust üks hospitaliseeritakse ning haiglast omakorda jõuab pea iga kümnes kalmistule.

Erinevalt toidupoest, kus on tegu suurte avarate ruumidega ning inimesed viibivad seal korraga vaid ostude tegemise aja ca 15 minutit, on rahvarohkete kriminaalmenetluste puhul tihti tegu kuus tundi kestvate istungipäevadega, mille vältel on menetlusosalised, kokku ca 20-30 inimest, koondatud väga pikaks ajaks suhteliselt väikesesse ruumi, üldjuhul suurusega alla saja ruutmeetri ning kus toimub pidev suhtlus valjuhäälse rääkimise kaudu.

Teadmiseks, et Tallinna suurimas kohtusaalis on ruutmeetreid ca 150, kahes järgmises, vastavalt kõigest ligi 90 meetrit. Jagame selle 25 inimesele ja saame veidi üle kolme ruutmeetri inimese kohta.

Kordame, et rääkimine ja inimeste koondumine väikses siseruumis on nii üldiselt teadaolevalt kui ülalviidatud artikli kohaselt tegur, mis oluliselt tõstab viiruse leviku ja nakatumiste riski.

Erinevalt kinoseansist ei vaadata kohtusaalis etendust vaikides, vaid osalised räägivad kogu istungipäeva vältel, tehes seda valju selge häälega, et neid kuulda oleks. Justiitsministeerium on 18. jaanuari vastuses päringule Tallinna kohtumaja saalide suuruse kohta tunnistanud, et viirus levib (…) eriti kohtades, kus on koos palju inimesi. Selliseks kohaks võib olla ka kohtusaal.

Asjakohane on vaadata ka kohtute haldamise nõukoda soovitusi kevadiseks eriolukorraks. KHN soovituste p.2: “Kohtuesimehed (…) korraldavad eriolukorra ajal riikliku eriolukorra juhi korralduste ja terviseameti soovituste pideva täitmise kohtutes.”

KHN soovituste p13: “Kui tegemist ei ole edasilükkamatute kohtuasjadega (…) viib kohus kohtuistungi või muu menetlustoimingu samuti läbi tehniliste sidevahendite abil. Kui see ei ole võimalik, siis otsustab kohtunik kohtuistungi pidamise konkreetse kohtuasja asjaoludest lähtuvalt. Üldjuhul lükkab kohus siis istungi pidamise või menetlustoimingu tegemise edasi ja teeb selle esimesel võimalusel pärast eriolukorra lõppemist. Haldus- ja ringkonnakohus võib lükata kohtuistungid edasi ja keskenduda oma töös asjadele, mida on võimalik lahendada kirjalikus menetluses.”

Esimese astme üldmenetluse kriminaalasjades paraku kirjalikku või virtuaalset menetlust kehtiv seadus põhiosas ette ei näe ning isegi kui selle võimalust oletada, poleks kaitsjal võimalik oma kaitseülesandeid üle veebi korralikult täita.

Seega, KHN soovituse kohaselt tuleb pandeemiasse puutuvaid korraldusi täita ka kohtutel. Lisaks avaldati 20. jaanuaril Euroopa Liidu seisukoht, et suveks on eelduslikult Euroopa Liidus 70 protsenti elanikest vaktsineeritud ning sellest tuleneb advokaatide taotlus kevadeni paus teha.

Kui kohus kohustab menetlusosalisi, vaatamata advokaatide taotlustele istungid olukorra normaliseerumiseni edasi lükata, menetlust jätkama rütmiga kolm päeva nädalas, mis praktikas tähendab ca 20-25 inimese kogunemist pisikesse kohtusaali, siis kas jälgime huviga, millise tulemuse inimkatsed annavad või teeme vähemalt häält?

Kas advokaat peab tõesti kohtu kohtusse kaebama oma elu ja tervise kaitseks? Lisaks enam kui küsitavale juriidikale (valitsuse korraldus kohtule ei kehti) ei paista kohtust sellisel juhul vähimatki inimlikku empaatiat protsessi võimalike inimohvrite osas.

Muide, karistusseadustik näeb ette kriminaalvastutuse ja kuni kolmeaastase vangistuse tegevuse eest, millega teine isik asetatakse teadlikult tervisele ja/või elule ohtlikku olukorda. Järelikult, kui kohus riiklikku sundi kasutades paneb istungil osalejad teadlikult, korduvalt ja pikaks ajaks olukorda, millega kaasneb kõrge risk osalejate elule ja tervisele, sealhulgas pöördumatutele tervisekahjustustele viiruse läbipõdemisel, võib kohtunik nii ise toime panna kuriteo.

Artikkel avaldatud 22.01.2021 ERR portaalis https://www.err.ee/1608082804/vahur-kivistik-kohtupidamisest-koroonaajal