Venemaale kehtestatud sanktsioonid on olnud alates Krimmi okupeerimisele järgnenud ajast pideva avalikkuse tähelepanu all. Tundub pika vinnaga asi, mille reaalne mõju sõjale on siiski veel tilluke. Kuigi kruve keeratakse justkui aina pingumale.
Piiranguid reguleerivad õigusaktid koos vastavate juhtumitega on juba ammu jõudnud praktiseerivate juristide töölauale. Ka kohtusaalidesse. Euroopa Liidu (EL) õigusaktide lohisev ja harjumatu sõnastus võimaldab mitmeid eri tõlgendusi. Vaidlused on keerukad ja aeganõudvad. Kindlasti saavad riivatud ka paljude ausate kauplejate huvid, sageli miljonite eurode väärtuses. Tänaseks on juba võimalik teha mõned üldistavad järeldused, kuidas sanktsioone ja piiranguid kehtestavaid ELi õigusakte praktikas kohaldatakse.
Millega tuleb siis äriühingutel ja kauplejatel arvestada, kui nende äri võib otsapidi olla seotud õigusruumiga, mille suhtes kohalduvad sanktsioonid? Kõik pädevad asutused tõlgendavad sätteid selliselt, et sanktsioonid võimalikult ulatuslikult ning agressiivselt kehtiksid. Vähemalt Eesti praktika on selline. Selliselt on üles ehitatud ka ELi parimate tavade juhised, näiteks kõige uuem 27.06.2022 vastu võetud „Euroopa Liidu parimad tavad piiravate meetmete tõhusaks rakendamiseks“. Selline lähtekoht on vastupidine tavalisest hea halduse tava põhimõttest, kus akti tuleb erinevate tõlgenduste korral tõlgendada huvitatud isiku kasuks. Seega, kui tavapärases käsitluses saaksime üksikjuhtumi kohta kehtivate sätete alusel järeldada, et antud tehingule sanktsioonid ei kohaldu, kuna näiteks ajaliselt liigitati vaidlusalune kaup sanktsioneeritud kaubagrupiks alles pärast tehingu toimumist, siis praktikas ei pruugi olla võimalik sellise tehingu eest enam makset teha. Eesti suuremad pangad on juba ammu lõpetanud makseteenuste pakkumise kõikides valuutades Venemaa ja Valgevene suunal. Sellist üldist sanktsiooni või piirangut aga tegelikkuses kehtestatud pole. Tuleb teada, et puudub õigusmehhanism, mille alusel saaks õiguslikult sundida panka tehingut tegema või ka kontot avama.
ELi parimad tavad annavadki suunised kohaldada õigusmõisteid võimalikult laiapõhiselt. Selliselt, et leitaks tõlgendus, mis pigem võimaldaks sanktsiooni kohaldada. Ka mõisted ise, nagu näiteks kontrolli all olemine või majandusressurss, ongi teadlikult esitatud sellistena, et need võimaldaksid sanktsioone võimalikult laiapõhiselt rakendada.
Paljud Euroopa suuremad tootjad kohaldavad Venemaa suunalise kaubanduse osas nulltolerantsi. Seega kui Eesti maaletoojal on kehtiv leping ELis asuva tehasega, mis võimaldab ka eksporti Venemaale ja Valgevenesse ning antud kaup ei ole loetletud sanktsioneeritud kaupade nimekirjas, siis ei pruugi sellist eksporti heaks kiita tootja. Soovitus on suhtuda mõõduka ettevaatlikkusega selliste tehingute tegemisse, kuna kulukad vaidlused on kerged tekkima. Võimalikud trahvid on suured ja sanktsioone rikkuvad tehingud loetakse õigustühiseks.
Kõikide sanktsioonide kohaldamisel on alati oluline tuvastada, kes on tehingus lõplik tegelik kasusaaja. Sanktsioonidest vabanemise ühe nipina kasutab Venemaa juba ammu tehinguid läbi kolmandate riikide. Tegeliku kasusaaja tuvastamine on aga väga keerukas. Tasub teada, et ELi Nõukogu võttis 28.11.2022 vastu otsuse lisada piiravate meetmete rikkumine ELi toimimise lepingus sisalduvasse nn ELi kuriteoliikide loetellu. Seega kui tekib vähimgi kahtlus, et tehing või selle osa võib olla seotud sanktsioonidega, tasub enne alustamist aeg maha võtta ja pidada nõu asjatundjaga õigusküsimustes.
Autor: vandeadvokaat Tõnu Tuulas
Avaldatud 25.01.2023 ajalehes Eesti Ekspress https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120131196/sanktsioonidest-oiguspraktikas
