Salastatud teave ettevõtte äritegevuse kohta, mis annab ettevõttele turueelise konkurentidega võrreldes ja mille avaldamine võib kahjustada ettevõtte huve, pole alati kõigile iseenesestmõistetav.

Seaduseandja on näinud ette kindlad tingimused, millele tuginedes saab määrata, et ettevõtja konfidentsiaalseks loetud kaubanduslikku või tehnilist laadi info on hinnatav ärisaladusena. Esiteks, teave peab olema selline, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt seda laadi teabega tegelevad. Teiseks, teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu. Kolmandaks, teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt rakendanud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas.

Sellegipoolest peab teabe ärisaladusena käsitamiseks esinema objektiivne äriline põhjus selle salajaseks hoidmiseks. Teisisõnu peaks teave andma mingi konkreetse eelise konkurentide ees, mis info teatavakssaamisega oma väärtuse kaotaks. Selleks tuleks kirjeldada vaidlusaluse teabe ärilist väärtust ettevõtte jaoks ning selle potentsiaalset kasulikkust tema konkurentidele. Näiteks võib selline väärtus olla teabel mingi toote spetsiifilise koostise või tootmisprotsessi kohta. Teave ettevõtja klientide ja nendega seotud hinnastrateegia kohta on salajane üksnes eeldusel, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu on sel teabel kaubanduslik väärtus.

Tööandja õigustatud huvides saladuses hoitav teave tuleb teatada töötajale selgelt, st talle peab olema äratuntav ja üheselt mõistetav, milline teave on tööandja saladus. Kui tööandja ei ole saladusena määratud teavet töötajale kirjalikult teatanud, eeldatakse, et töötajal ei ole saladuse hoidmise kohustust. Vastava eelduse ümberlükkamiseks on tööandjal võimalik tõendada, et töötaja teadis saladusena määratud teabe sisu või pidi seda teadma töötaja lojaalsuskohustust ja hoolsuse määra arvestades.

Ärisaladuse ebaseadusliku kasutamisega töötaja poolt on tegemist nii juhul, kui juurdepääs on saadud selleks õigustatud isiku loata, kui ka juhul, kui ärisaladus on saadud küll seaduspäraselt, nt töötaja töölepingust tulenevate kohustuste täitmisel, kuid on rikutud selle saladuses hoidmise kohustust või kasutuspiirangut. Nii on võimalik, et tööalaste dokumentide, millele tööandja ei ole andnud töötajale juurdepääsu või on piiranud nende saatmist isiklikule e-postile, valdamisel on rikutud ärisaladuse hoidmise kohustust või kasutuspiirangut.

Ärisaladuse kaitsmisega seoses tasub ettevõttel rakendada järgmisi meetmeid:

• ärisaladuse sisu tuleb selgelt ja täpselt sõnastada, et töötajal oleks selge, millist teavet ta ei tohi avaldada teistele ega ise kasutada;
• ärisaladuse hoidmise kohustusest teavitada töötajat kirjalikult kas töölepingus või eraldi lepingus;
• selgelt ja täpselt sõnastada ärisaladuse kasutamise piirangud, sh dokumentide edastamise reeglid, ja rakendada vajalikke meetmeid ärisaladusele juurdepääsuks. Juurdepääs antakse vaid isikustatud kasutajatele. Kasutajatel peavad olema kõrge turvalisuse astmega salasõnad, vajadusel tuleb kasutada krüpteerimist, tegevus kajastada logifailides vms;
• ärisaladuse rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist ja/või leppetrahvi maksmist;
• ärisaladuse rikkumise vältimiseks sõlmida töötajaga ka konkurentsipiirangu kokkulepe, mis keelab tal töötada konkureeriva ettevõtte juures või asutada oma ettevõte samal tegevusalal kokkulepitud aja jooksul pärast töösuhte lõppemist. Selline piirang peab olema mõistlik ja tasakaalustatud ning töötajale tuleb piirangu kehtivuse ajal maksta hüvitist;
• ärisaladusena käsitletavat infot tuleb regulaarselt hinnata ja vajadusel uuendada vastavalt olukorrale.

Artikli autorid: vandeadvokaadid Andres Past ja Jüri Leppik, advokaat Paavo Paal ning jurist Jane Ristisaar