Advokaadibüroo HansaLaw partner ja vandeadvokaat Vahur Kivistik ning Advokaadibüroo HansaLaw vandeadvokaat Janar Urres kirjutasid aprill 2016 ajakirjas MaksuMaksjad  Maksu- ja Tolliameti ja Maanteameti koostööst sõidukite registritoimingute teostamisel.

2013. aasta lõpus alustasid Maksu- ja Tolliamet (MTA) ning Maanteeamet (MNT) ametitevahelise koostöölepingu alusel projekti eesmärgiga pidurdada 2009. aasta ja uuemate autode maaletoomisel toimuvaid käibemaksupettusi. Lühidalt oli koostöö sisuks see, et MNT pidurdas registris sõiduki registreerimise või omanikuvahetuse menetluse seniks, kuni MTA kontrollis, kas tehingu osapooled tasuvad riigile maksud korrektselt. MTA-le omaselt keerati aga vint üle ja esialgne õilis plaan mõningad tõsised petturid vahele võtta muutus õudusunenäoks tuhandetele, kes pidid kiire ja mugava registreerimismenetluse asemel raiskama kokku meeletus koguses aega ja jõudu tuuleveskitega võitlemisel. Paraku viis olukord, kus ühe automüüja autod võeti regulaarselt „pidurdamismenetlusse“, teise omad aga mitte, mitmete automüüjate turult väljatõrjumisele, sest kliendid hääletasid jalgadega ning paljud autod jäid lihtsalt ostmata-müümata. Küllap oligi turu korrastamine, kas jutumärkides või ilma, üks MTA ning MNT eesmärke, iseasi, kui legitiimne selline eesmärk ja abinõu koos vaadates paistab.

Uued tuuled Riigikohtust

25.02.2016 jõustus Riigikohtu lahend (kohtuasi 3-3-1-69-15), millega jäeti valdavas osas jõusse möödunud aasta ringkonnakohtu otsus. Kohtuasjas hinnati MTA ning MNT vahelise eelviidatud koostöö seaduslikkust. Kaasuse asjaolude kohaselt soovis AS A teostada liiklusregistris omanikuvahetuse registreeringut. See jäi aga toppama, tulenevalt MTA revidendi poolt MNT-le saadetud e-kirjast: Kui tullakse registris omanikuvahetust vormistama, siis taotlus vastu võtta, teatada, et menetlemine võib aega võtta kuni 30 päeva ning teavitada MTA revidenti. Kurioosne oli seegi, et MTA revident helistas ise AS A tehingupartnerile ning teavitas, et alles käibemaksu deposiiti tasumise järgselt võetakse piirang maha. Seega asuti survemehhanismi kaudu tehingupoolelt nõudma maksukohustuse ennetähtaegset täitmist.

Kokku venis menetlus 51 päeva pikkuseks. Sisuliselt viivitas MNT sõiduki ümber registreerimisega seetõttu, et võimaldada MTA-l samaaegselt kontrollida maksude tasumise korrektsust ning survestada isikuid käibemaksu tasuma ennetähtaegselt. Asjakohane on ka märkida, et MTA-poolne kontroll toimus ilma ametlikku sellekohast menetlust alustamata. Riigikohus mõistis MNT tegevuse õigusvastaseks, märkides muu hulgas järgnevat: Haldusmenetlus tuleb läbi viia viivituseta. Arvestades registreerimistoimingute tegemisega kaasneva töö mahtu, keerukust ja ajamahukust, on kohtud õigesti leidnud, et sõiduki registreerimisandmete muutmise menetlus on tavapäraselt võimalik läbi viia oluliselt lühema aja jooksul kui 30 päeva. MNT ei ole esitanud põhjendusi, millest nähtuks, milliste toimingute tegemine takistas registriandmete muutmist ja tingis taotluste tavapärasest oluliselt pikema menetlemise. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et MNT oleks kahelnud sõiduki vastavuses nõuetele või selle seaduslikkuses või oleks tuvastanud puudusi taotlustes või alusdokumentides. MNT seisukohtadest saab järeldada, et menetlused kestsid tavapärasest oluliselt kauem MTA informatiivsetest märgetest tulenevalt. Selliseks viivitamiseks peaks esinema seaduslik alus. Kui menetlus on võimalik lõpule viia viivituseta, ei tohi haldusorgan ilma seadusliku aluseta viivitada pelgalt seepärast, et teine haldusorgan seda taotleb.

Kohus taunis ka revidendi nõuet tasuda käibemaks deposiiti, märkides: Ilma seadusliku aluseta ei ole registritoimingutega viivitamise kaudu tehingupoolte varjatud survestamine maksukohustuse ennetähtaegseks täitmiseks õigusriigi põhimõttega kooskõlas. Loomulikult ei tuvastanud MTA ka mingisuguseid maksuõiguslikke rikkumisi.

Allakirjutanute hinnangul on lahend signaal nii MNT-le ning MTA-le, aga ka kõigile teistele haldusorganitele, et seadusevastasel ja õigusriigi põhimõttega vastuolus oleval ametitevahelisel koostööl ei ole Eesti Vabariigis kohta. Seda ka mitte õilsa eesmärgi taha peidetud halduskoostööl. Samuti sirendas lootus, et lahend on positiivseks uudiseks kõigile autoostjatele ja -müüjatele, kes juba on ametite koostöö tõttu registrimenetluse venitamise võrku kukkunud või võinuks sinna kukkuda tulevikus.

Riik skeemitab jälle

Riigikohtu lahendi järgselt olid allakirjutanud ettevaatlikult optimistlikud, et ametite ebaseaduslik koostöö saab sellega oma lõpu, mitte ei asendu alternatiivse JOKK-skeemiga. Selle optimismi nullisid MTA ning MNT kiiresti. MNT teavitas pärast Riigikohtu otsust meedias: Ametite koostöö kasutatud autode turu korrastamisel jätkub ja Riigikohtu lahend selles otseselt midagi ei muuda. Küll väideti, et tulenevalt praktikast ja vilumusest tehakse nüüdisajal sellised registritoimingud enamasti oluliselt kiiremini — tavapäraselt ei pidavat see võtma üle 5 tööpäeva. Ilmselt ei jõudnud MNT-ni Riigikohtu juhis, et haldusorgan ei tohi ilma seadusliku aluseta viivitada pelgalt seepärast, et teine haldusorgan seda taotleb. Siinkohal ei olegi niivõrd oluline, kas see viivitus kestab päeva või kuu, õigusvastane on see mõlemal juhul.

Ehkki juba aprillis 2015 tunnistas ringkonnakohus ametite tegevuse registritoimingute pidurdamisel õigusvastaseks, jätkus MNT-s massiline tegevus inimeste kiusamisel. MNT-le esitatud teabepäringu vastuse kohaselt on 28.03.2016 seisuga liiklusregistrisse kantud sõidukitele kokku 8741 informatiivset märget, milledest kehtivaid 4338. Jõuti isegi niikaugele, et kontrolli ei kukkunud mitte ainult ärimehed ja juriidilised isikud, vaid nädalaid pidi oma auto registreerimist ootama ka oma elus esimese auto Saksamaalt toonud vanem härra.

Ametitevahelise koostöö aluseks on 28.01.2013 aastal sõlmitud koostöökokkulepe, mille eesmärgiks seati tõhustada meetmeid maksualaste õigusrikkumiste ärahoidmiseks, väljaselgitamiseks ning tõkestamiseks. 18.08.2014 sõlmisid pooled täiendava koostöökokkuleppe, mille eesmärgiks on väidetavalt koostöö sõidukiomaniku MNT-le esitatud andmete täpsustamisel ja teavitamisel. Nimelt tuleb välja, et MNT andis MTA-le volituse teha sõidukiomanikele päringuid. „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ (määrus) kohaselt on MNT-l õigus kontrollida esitatud andmete õigsust enne registritoimingu tegemist, tehes vajadusel järelepärimisi, või muul viisil, samuti kontrollida ja täpsustada andmeid päritoluriigi registreerimistunnistuse välja andnud asutusest. Selle õiguse volitas MNT (küll teatud piirangutega) edasi MTA-le.

Amet delegeerib volitusega oma pädevuse?

Esmalt tekitab küsimusi sellise edasivolituse õiguspärasus. Artikli laialivalgumise vältimiseks ei asu allakirjutanud siinkohal seda küsimust põhjalikumalt õiguslikult käsitlema. Küll aga tekitab sellise volituse õiguspärasus tõsiseid kahtlusi. Kas selliselt võiks Politsei- ja Piirivalveamet näiteks autovarguste uurimise MTA-le volitada? Ka kiirabi brigaadijuhi ülesanded võiks ju MTA enda hallata võtta? Miks mitte, tundub, et MTA-l võimekust ja tahtmist teiste ametkondade tööülesandeid täita jagub.

Artikli autorite hinnangul on sellise „koostöökokkuleppe“ tegelik eesmärk senise õigusvastase koostöö kunstlik legaliseerimine. Või vähemalt üritus seda teha. Nimelt annab 18.08.2014 koostöökokkulepe koos volitusega MTA-le aluse väita, et eesmärgiks ongi uurida MNT-le esitatud andmete õigsust, täites volituse alusel MNT asemel viimase ülesandeid.

Tulles tagasi Saksamaalt auto toonud vanema härra juurde, siis just seda MTA viimasele väitiski. Poolte e-kirjavahetustest nähtuvalt selgitab MTA revident, et registreeringu pidurdamise tingis nõue esitada sõiduki seaduslikku omandamist tõendav dokument. Revidendi väidete kohaselt asuski tema (tulenevalt volitusest) nüüd MNT-d abistama, kontrollides, kas vanem härra ikka tõesti on selle sõiduki reaalne omanik. Võib ju väita, et ei olegi vahet, kas sellist kontrolli viib läbi MNT või MTA ametnik.

Kahjuks peitub siin loos üks suur „aga“. Omanikustaatuse tõendamiseks esitas vanem härra revidendile sõiduki ostu-müügiarve. Põhimõttekindlusest tulenevalt kleepis härra sõiduki maksumust kajastava teabe kinni. Väidetavalt huvitas revidenti ju vaid sõiduki omandamise fakti puudutav osa ning sõiduki hind ei peaks sellisel juhul rolli mängima. Vastuseks edastas revident seisukoha, milles ühelt poolt väitis, et sõiduki ostu-müügiarve esitamine on täiesti piisav omandi tuvastamiseks, aga vaid tingimusel, kui sellelt eemaldatakse kinni kaetud osa ehk tehingu summa. Vaatamata vanema härra täiendavatele päringutele ei saanud ta MTA-lt sisulist põhjendust, kuidas sõiduki hind saab olla seotud omaniku tuvastamise menetlusega. Kas revidendi tegelikuks eesmärgiks oli ikka vaid sõiduki omaniku tuvastamine, jääb siinkohal iga lugeja enda hinnata.

Menetlus kui selline ongi eesmärk?

Mis puudutab ametite koostöö vilumust, siis ka käesoleval juhul jätkati vanemale härrale väärinfo jagamist, et MNT-l ongi õigus menetlus läbi viia 30 päeva jooksul. Menetlus ise kestis 25 kalendripäeva, mille järgselt MNT nõustus küll registritoimingu teostamisega, kuid märkis, et informatiivne märge jäetakse sõidukile siiski alles. Muu hulgas ei tuvastanud MTA seoses sõidukiga ka seekord ühtegi maksualast probleemi. Eelnev oleks pidanud olema ametitele koheselt ilmselge, sest ühekordse oma tarbeks kasutatud auto toomisega ei saa isegi hüpoteetiliselt käibemaksuriski kaasneda.

10.03.2016 Äripäevas avaldatud arvamusloos märkis Vahur Kivistik, et Riigikohtu lahendi valguses on huvitav ennustada, kas ametitel jätkub julgust oma viga tunnistada või püütakse leida uus „jokk-skeem“. Sellele küsimusele nüüdseks saabunud vastus ei ole kahjuks üllatav.