Advokaadibüroo HansaLaw juhtivpartneri ja vandeadvokaadi Vahur Kivistiku arvamus sõidukite registritoimingute pidurdamisest vastse Riigikohtu lahendi valguses avaldati 10.03.2016 Äripäeva veebis ja 14.03.2016 Äripäeva paberlehes.
Maksu- ja Tolliamet (MTA) ning autoregistrikeskus (ARK) alustasid 2013.aasta lõpus koostöölepingu alusel projekti eesmärgiga pidurdada kallite autode maaletoomisel toimuvaid käibemaksupettusi. Isikule, kes lootis kasutatud auto ARK-s ühe-kahe päevaga arvele saada, hakati loopima kaikaid kodaratesse ning viidati määrusele, mis andis registreerimistoiminguteks kuni 30 päeva. ARKiga suhtlema hakanud inimesele helistas või saatis e-kirja hoopis MTA revident, kes nõudis täiendavalt dokumente ja selgitusi. Ehkki MTA on kohtutelt korduvalt sugeda saanud, et kontrollitoiminguid tehakse ilma ametlikku kontrolli alustamata, ei vormistanud MTA ametlikku kontrolli üldjuhul ka kõnealuses projektis. Mõnigi kord tegi MTA suulise või meilitsi ettepaneku käibemaks enne selle tähtaega ära maksta ja lubas, et sellisel juhul saab auto kohe arvele.
Kuna eesti inimene on korralik ja seaduskuulekas, jooksidki paljud kahe ameti vahel amokki. Tagantjärele võib tõdeda, et auto registreerimise pidurdamine oli nagu nohu, mis ravimisel möödub seitsme päevaga, aga ravimata jätmisel nädalaga. Vahet pole, kui aktiivselt kaasa võimelda, 30 päeva pärast võeti auto ikka arvele. Kohesele sihile viis aga käibemaksu ettemaksmine, millist nõudmist Riigikohus taunis.
Paljud autod jäid ostmata-müümata. Paraku viis olukord, kus ühe automüüja autod võeti regulaarselt „pidurdamismenetlusse“, teise omad aga mitte, mitme automüüja turult väljatõrjumisele, sest kliendid hääletasid jalgadega ja paljud autod jäid lihtsalt ostmata-müümata. Küllap oligi turu korrastamine, kas jutumärkides või ilma, üks MTA eesmärke, iseasi kui legitiimne selline eesmärk ja abinõu koos vaadates paistab.
MTA-le omaselt keerati vint üle ja esialgne õilis plaan mõningad tõsised petturid vahele võtta, muutus õudusunenäoks tuhandetele, kes pidid kiire ja mugava registreerimismenetluse asemel raiskama sadu tuhandeid tunde aega ja jõudu tuuleveskitega võitlemisel. Muu hulgas jäi ametnikel kahe silma vahele asjaolu, et mainitud ministri määrus puudutas vaid ARK tööd, mitte MTA tegevust ehk algusest peale oli enam kui küsitav, kas kahe ameti koostöös registritoimingute pidurdamisel on mingi õiguslik alus.
Kuivõrd ametlikel andmetel kontrolliti ainuüksi 2013.aasta lõpus ja 2014.aasta alguses üle 2000 sõiduki, hilisema aja kohta avalikke andmeid ei leidnud, on alust rehkenduseks, et kiusatud on sõiduki registreerimisega kaasneva kontrolliga enam kui 10 000 isikut. Vabandan ette, kui siinkohal numbriga eksin ja ootan huviga MTA-lt ning ARK-lt ametlikku statistikat.
Ehkki aprillis 2015 tunnistas ringkonnakohus ametite tegevuse registritoimingute pidurdamisel õigusvastaseks, kaebasid ARK ja MTA otsuse edasi Riigikohtusse ja massiline tegevus inimeste kiusamisel ARK-s vormistamisel jätkus. Jõuti isegi nii kaugele, et kontrolli ei kukkunud mitte ainult ärimehed ja ärikad, vaid nädalaid pidi oma auto registreerimist ootama ka oma elus esimese auto Saksamaalt toonud pensionieelik. Revident ei saanud aru, et sellise ühekordse oma tarbeks vana auto toomisega ei saa isegi hüpoteetiliselt käibemaksuriski kaasneda.
Riigikohtu lahendi sisu. Selle aasta 25.veebruaril tegi Riigikohus lahendi, millega jäeti valdavas osas jõusse möödunud aasta ringkonnakohtu otsus. Riigikohus taunis jõuliselt registreerimistoimingute pidurdamist ja ebaseaduslikuks ettemaksuks survestamist. Riigikohus nõustus, et kõnealune määrus ei anna alust registreerimise pidurdamiseks ka seoses maksukontrolliga. Asja põhimõttelise lahenduse seisukohast pole oluline, et Riigikohtus jäi õigusvastaseks tegutsejaks vaid ARK ja MTA tegevust ARK-le kirja tegemisel ebaseaduslikuks ei tunnistatud. Riigikohus märkis, et arvestades registreerimistoimingute tegemisega kaasneva töö mahtu, keerukust ja ajamahukust, on kohtud õigesti leidnud, et sõiduki registreerimisandmete muutmise menetlus on tavapäraselt võimalik teha oluliselt lühema ajaga kui 30 päeva. Kui menetlus on võimalik lõpule viia viivituseta, ei tohi haldusorgan seadusliku aluseta viivitada selle pärast, et teine haldusorgan seda taotleb.
Riigikohtu lahendi valguses on huvitav ennustada, kas ametitel jätkub julgust oma viga tunnistada või püütakse leida uus jokk–skeem. Viimasel juhul võiks Helm mõne oma alluva kabinetti veidi ka tuulutada.
