RMP Eesti koduleheküljel ilmus 10.03.2015 artikkel “Võõrtööjõu kaasamisega seotud maksuaspektid”.
Artikliga on võimalik tutvuda ka RMP koduleheküljel SIIT.

Üha enam kasutavad või palkavad Eesti äriühingud füüsilisi isikuid, kes ei ela Eestis ja töötavad Eesti äriühingu heaks kas välismaal või siis tulevad ajutiselt tööd tegema Eestisse.

Tekib küsimus, millised on töötamisega kaasnevad maksuaspektid ja mida peab arvestama – kuhu riiki laekuvad maksud, kas peab kinni pidama ainult tulumaksu või peab maksma ka sotsiaalmaksu, kas ja millised on erisused võõrtööjõu rentimisel, millised on välismaalase võimalused teha tulust mahaarvamisi, jne. Nendele küsimusele vastamine ei olegi nii lihtne, sest maksustamine sõltub paljudest asjaoludest ja on otseselt seotud selle töötajaga, kellele väljamakseid tehakse.

Maksuresidentsuse määratlemine

Residentsuse mõiste ehk maksuresidentsus on toodud tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lõikes 1. Füüsiline isik on resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeva. Tulumaksuseaduses toodud residentsuse tingimused toimivad iseseisvalt ning juba ühe tingimuse täitumisel loetakse isik Eesti residendiks.

Resident on piiramatu maksukohustusega isik, kelle kõik tulud maksustatakse Eestis (maailmatulu printsiip). Mitteresidendile kehtib aga tuluallika printsiip, st isik maksab Eestis tulumaksu ainult Eestis asuvatest tuluallikatest saadud tuludelt.

Kui füüsiline isik on sellise riigi resident, millega Eesti on sõlminud topeltmaksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise lepingu, on oluline tutvuda ka maksulepingus toodud residentsuse mõistega. Füüsilisel isikul võib tekkida topeltresidentsus ja sellisel juhul lepingu artikkel 4 lõige 2 määrab, kumb lepinguriik võib isikut maksustada kui residentsusriik ja kumb kui allikariik. Ehk teisisõnu, kas Eestil tekib õigus maksustada vaid Eestis töötamisest saadud tasu või isiku kogu maailmatulu.

Elukoht ja Eestis viibimine

Elukoht on koht, kus füüsiline isik alaliselt või peamiselt elab, kusjuures see võib üheaegselt olla ka mitmes kohas (TsÜS § 14). Elukoht loetakse alaliseks, kui on selge, et see on organiseeritud püsivaks kasutuseks ja on ilmne, et isik kasutab seda pikema aja jooksul ja püsivalt. Tähtis on, et püsiv elukoht oleks isikule igal ajal kättesaadav.

Kinnisvara omamine Eestis ei muuda isikut tulumaksuseaduse mõistes kohe residendiks. Kui isikule kuuluv korter või eramu on teisele isikule välja üüritud või kui see on soetatud müügi eesmärgil ja seda ei kasutata, ei ole tegemist selle isiku elukohaga.

Esmalt võib tunduda, et residentsuse tuvastamiseks 183 päeva arvestamine ei ole tööandja jaoks keeruline, kuid siin tuleb arvestada, et seaduses märgitud 183 päeva ei ole seotud konkreetse tööandjaga vaid selle isiku Eestis töötamisega. Olukorras, kus mitteresident on töötanud Eestis ühe tööandja juures näiteks viis kuud ja pärast töölepingu lõppemist alustab õige pea töö tegemist teise Eesti tööandja juures, tuleb 183 päeva arvestamisel arvestada mõlema tööandja juures töötamist.

Residentsust ei määra tööandja

Füüsiline isik on kohustatud teavitama maksuhaldurit residentsuse tekkimisest või muutumisest (TuMS § 6 lg 6). Esitatud andmete alusel tuvastab maksuhaldur, kas isik on Eesti resident või mitteresident ja väljastab vastava tõendi.

Kuidas peaks käituma tööandja?

Töölepingu sõlmimisel on oluline küsida töötajalt residentsuse tõend. Füüsilistele isikutele väljastatud residentsuse tõendid kehtivad üldreeglina ühe (1) aasta. Väljamakse tegemisel saab tööandja tugineda maksurežiimi valimisel töötaja residendiriigi maksuhalduri väljastatud tõendile.

Kuna residentsus võib ajas muutuda, tuleb jälgida esitatud residentsuse tõendite kehtivust ja õigeaegselt töötajalt küsida uus tõend.

Kui tööandjale on teada, et mitteresident on asunud elama Eesti Vabariiki või ta on viibinud Eestis töötamise eesmärgil enam kui 183 päeva, saab ta töötajat informeerida TuMS § 6 lõikest 6 tulenevast töötaja kohustusest. Tööandjal puudub õigus ilma maksuhalduri tõendita lugeda isikut Eesti residendiks ja jooksvalt hakata rakendama residendile kehtivat maksurežiimi (st rakendada jooksvalt maksuvaba tulu, lugeda isik liitunuks kohustusliku kogumispensioniga jne).

Mitteresidendile makstava töötasu maksustamine

Kui on teada, et töötaja on mitteresident (aluseks on residentsuse tõend), maksustatakse Eestis tulumaksuga tulu, mida mitteresidendist füüsiline isik sai töötamisest töölepingu alusel või tegutsemisest töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel, kui mitteresident täitis oma tööülesannet või osutas teenust Eestis (TuMS § 29 lg 1). Kui mitteresident täidab tööülesandeid näiteks Soome Vabariigis, siis temale makstud töötasult tulumaksu Eestis maksma ei pea (võib tekkida tööandjana registreerimise kohustus kas töö tegemise kohas või töötaja elukohas).

Deklareerimine ja tulumaksu kinnipidamine

Mitteresidendile makstud töötasult peetakse tulumaks kinni väljamakse tegemisel ja deklareeritakse vormi TSD lisal 2. Enne deklareerimist on tööandjal vaja kontrollida, kas mittresidendil on olemas Eesti isikukood või selle puudumisel väljastatud MTA registrikood (võimalik kontrollida e-päringute alt “Mitteresidentsuse kontrollimine”). Kui vastavat koodi mitteresidendile väljastatud ei ole, peab tööandja taotlema registrikoodi maksuhaldurilt.

Tulumaks peetakse kinni väljamakse kogusummalt, maksuvaba tulu mitteresidendist füüsilisele isikule tehtud palgalt tööandja ei arvesta. TuMS §-s 42 sätestatud mahaarvamistest on mitteresidendi väljamaksetele lubatud vaid töötuskindlustuse seaduse § 42 lg 1 punkti 1 alusel kinnipeetud töötuskindlustusmakse.

Töötuskindlustusmakse tuleb kinni pidada mitteresidendile makstud tasult vaid siis, kui väljamakstud töötasult tuleb maksta ka sotsiaalmaksu (EU määruste 883/2004 ja 987/2009 ja sotsiaalkindlustuse lepingud).

Töötuskindlustusmakse kinnipidamine mitteresidendile makstavatest tasudest annab mitteresidendile õiguse taotleda töötushüvitist sellest liikmesriigist, kus ta viimati töötas ja vastavaid makse või makseid tasus.

Kinnipeetud tulumaks loetakse üldreeglina lõplikuks maksuks ja mitteresident täiendavalt tulu deklareerima ei pea. Samas sätestab TuMS § 311 erijuhud, mil mitteresidendist füüsiline isik saab teha Eestis maksustatavast tulust mahaarvamisi (nt maksuvaba tulu osas).

Lepinguriigi residendist füüsiline isik, kes sai maksustamisperioodil vähemalt 75% oma maksustatavast tulust Eestis, võib oma Eestis maksustamisele kuuluvast tulust teha tulumaksuseaduses residendile ette nähtud mahaarvamisi proportsionaalselt tema Eesti tulu osakaaluga maksustamisperioodi maksustatavas tulus (TuMS § 311 lg 2). Mahaarvamisi saavad siiski teha ka isikud, kellel tulude osakaal jäi alla 75%, kui vastav isik tõendab, et ta ei saa teha residendile ette nähtud mahaarvamisi üheski teises riigis (TuMS § 311 lg 3). Näiteks, kui Eestist saadud tulu moodustab 80% mitteresidendi maksustatavast kogutulust, saab ta teha 80% Eesti residentidele ette nähtud mahaarvamistest. Tema maksuvaba tulu oleks sellisel juhul 1478,40 eurot.

Mitteresident saab oma tulumaksukohustust vähendada mahaarvamistega vaid enda esitatud tuludeklaratsioonis, mis esitatakse kalendriaastale järgneva aasta 31. märtsiks.

Mitteresidendist töötajale tehtud soodustuste ja hüvitiste maksustamine

Mitteresidendile, kelle palgatulu maksustatakse Eestis, makstud töölähetuse ja isikliku sõiduauto hüvitis, maksustatakse sarnaselt residendist töötajaga.

Sotsiaalmaks

Üldreeglina ei tee seadus sotsiaalmaksuga maksustamisel vahet, kas väljamakse saaja on resident või mitteresident. Samas tuleb arvestada, et sotsiaalmaksuga ei maksustata töötasu, kui töö tegemise koht asub välisriigis (SMS § 3 p 7).

Seega olukorras, kus mitteresident töötab Eesti äriühingu heaks välismaal, ei tule väljamakse tegemisel Eestile maksta ei tulu- ega ka sotsiaalmaksu.

Kui mitteresident töötab Eestis, on oluline teada, mis riigi elanikuga on tegemist. Eesti on sõlminud välisriikidega sotsiaalkindlustuslepingud (Soome, Ukraina, Leedu, Läti, Kanada ning Venemaa). Eesti ja teiste EL liikmesriikide vahel sõlmitud sotsiaalkindlustusalased lepingud asendati Euroopa Nõukogu määrusega nr 1408/71 ja kehtima jäänud on lepingud Ukraina, Kanada ning Venemaaga.

Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse põhimõte on see, et liidu sees liikuvatele töötajatele kehtib korraga vaid ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustus (määruse 1408/71 artikkel 13 lg 1 ja määruse 883/2004artikkel 11 lg 1).

Üldreegli alusel kehtivad liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes selle liikmesriigi sotsiaalkindlustust reguleerivad õigusaktid, kus ta töötab ja seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandja registrisse kantud asukoht on teise liikmesriigi territooriumil (määruse 1408/71 artikli 13 (2) (a) ning määruse 883/2004 artikli 11 (3) a).

Seega, kui Eesti äriühing sõlmib töölepingu Poola residendiga, kes elab Poolas, kuid tööd hakatakse tegema Eestis, siis temale makstud tasudelt on tööandja kohustatud maksma sotsiaalmaksu Eestisse. Kui aga tööd tehakse Poolas, siis sotsiaalmaksu maksmise kohustust ei ole.

Üldreeglist on kaks enamlevinud erandit ja nendeks on olukorrad, kus töötaja saadetakse lähetusse või kui töötaja töötab samaaegselt kahes või enamas riigis.

Lähetuse korral säilib Eesti tööandjal sotsiaalmaksu maksmise kohustus, kuid selleks, et riik, kuhu töötaja lähetatakse teaks, et tegemist on lähetatud töötajaga ja neil ei ole seal töötamisest teenitud tasult õigus saada sotsiaalmaksu, peab tööandja taotlema sotsiaalkindlustusametist töötajale tõendi A1 (E101) “Töötaja lähetus/Töötamine kahes või mitmes riigis”. Nimetatud tõend kinnitab, et töötaja jääb lähetuse ajaks kindlustatuks Eestis ning et riigis, kuhu ta on lähetatud, sotsiaalkindlustusmakseid ei maksta.

Kui töötaja töötab samaaegselt mitmes liikmesriigis, tekib Eestis sotsiaalmaksu maksmise kohustus, kui ta töötab enamiku ajast Eestis. Kui enamik aega töötatakse teises liikmesriigis ja teise tööandja juures, siis ei teki Eestis sotsiaalmaksu maksmise kohustust, kuid eelnevalt peab töötaja teine tööandja töökohariigi sotsiaalkindlustusametist taotlema vormi A1, mille alusel Eesti tööandja vabaneb sotsiaalmaksu maksmisest Eestis.

Võõrtööjõu rentimine

Vastavalt rahvusvahelistes lepingutes toodule loetakse tööjõu rendiks olukorda, kus isik annab oma töötajad teenuse tellija käsutusse ja töötajate kasutada andjal puudub vastutus töö tulemuste eest. Lisaks eeltoodule vaadatakse tööjõurendi hindamisel ka järgmisi aspekte:

1) kellel lasub lõplik kontroll töötamise üle,
2) kus toimub töö tegemine ja kes selle koha eest vastutab,
3) kuidas arvestatakse teenuse e vahendustasu hinda,
4) kellele kuuluvad töövahendid,
5) kes otsustab töötajate arvu ja nende kvalifikatsiooni üle objektil.

Kuigi Eesti maksuseadused tööjõurenti ei sätesta, on tööjõurendi ja lähetuse vahetegemine tulumaksustamise seisukohalt oluline.

Juhtudel, kui välisriigi ettevõttel on töötajad Eestis, keda renditakse teisele Eesti äriühingule ja töötaja on viibinud Eestis töötamise eesmärgil üle 183 päeva, siis peab tööandja end registreerima Eestis tööandjaks ja maksma kõigi nende töötajate töötasudelt ja soodustustelt tulumaksu Eestisse. Seega üle 183 päeva Eestis viibimise korral kuulub tulumaks tasumisele Eestisse olenemata sellest, kas tegemist on tööjõurendi korras teenuse osutamisega või mitte. Alla 183 päeva viibimise puhul on tulumaksustamisõigus residentsusriigil.

Erinevalt välismaisest töölähetusest, kus välisriigil tekib maksustamise õigus üldjuhul alles pärast 183 päeva möödumist, võib mõnes riigis renditöö puhul palgatulu maksustada ka alates esimesest riigis töötatud päevast (nt Soomes).

Tööjõurendi puhul toimub sotsiaalmaksu maksmine samadel põhimõtetel lähetusega, v.a kui isik võetaksegi konkreetselt tööle lähetatavasse riiki.

Kokkuvõte

Arvestades eeltoodut on enne mitteresidendist töötaja palkamist maksustamise seisukohalt oluline välja selgitada, mis riigi residendiga on tegemist, kus hakkab olema tema töö tegemise koht, kas ta on kindlustatud ja jääb töötamise ajal kindlustatuks mõnes teises riigis.

Töötaja renditööjõuna kasutamise või palkamisega seotud maksustamisnüansse saab täpsemalt lahendada iga juhtumi põhiselt.