Käibemaksuseaduse (edaspidi – KMS) § 31 lg 1 kohaselt arvatakse sisendkäibemaks maha teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamisel või teenuse saamisel nõuetekohase arve alusel. Käibemaksuarvestuses on nõuetekohane see arve, mis vastab KMS §-s 37 sätestatud tingimustele.

Riigikohtu halduskolleegium tegi hiljuti kaks olulist lahendit asjades nr 3-3-1-59-15 ja 3-3-1-51-15, mis puudutavad mahaarvamisõiguse aluseks olevat dokumenti ja selle formaalseid puudusi. Need otsused on olulised ka mahaarvamisõiguse tõlgendamisel laiemalt.

Vaidluse all olid arve kohustuslikud andmed

Mõlemas asjas oli vaidluse põhiküsimuseks, kas sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks saab olla arve või muu dokument, millel ei ole kõiki KMS § 37 lg-s 7 loetletud andmeid – näiteks puudub müüja käibemaksukohustuslasena registreerimise number ja aadress, kauba hind ilma käibemaksuta või käibemaksumäär.

Vaidlust ei olnud selles, et müüja oli registreeritud käibemaksukohustuslane ning et kaup või teenus olid müüjalt saadud.

Maksuhalduri arvates piisas mahaarvamisõiguse piiramiseks sellest, et müüja ei olnud väljastanud  arvet või dokumenti, millel oleksid kõik KMS § 37 lg-s 7 loetletud andmed. Maksuhalduri tõlgendus lähtus arusaamast, et sättes nimetatud arve kohustuslikud andmed on kõik võrdselt olulised ja kui mõni andmetest puudub, siis on käibemaksu mahaarvamine igal juhul välistatud.

Sellest, millised on olulised ja ebaolulised dokumendi vormivead, saate lugeda varsti ilmuvast ajakirjast Raamatupidamisuudised nr 3, 2016.